Helena Mägi
Oli mardipäev. Täpselt ei mäleta, aga käisime sel ajal vist kolmandas klassis. Panime klassiõdedega endale vammused selga, joonistasime vuntsid ette ja asusime teele.
Kui vanaemadele ja vanaisadele oli lauldud-tantsitud, kommid välja teenitud ning ka klassijuhataja oli Martide esinemisest osa saanud ning meie kottidesse oma panuse andnud, mõtlesime, et vähemalt ühes kohas võiks veel käia.
Tuli mõte minna kooli direktori Otto Ameri juurde. Esialgu küll veidi kõhklesime, kuid võtsime julguse kokku ja varsti olimegi tema ukse taga. Lõime laulu lahti ja suureks üllatuseks ei pidanud me üldse kaua ootama.
Uks avanes, Milvi Amer kutsus meid lahkelt sisse, kiitis meie kostüüme ja ilusat laulu ning pani meid koridoris olevatele tumbadele istuma. Ise läks ta kööki komme tooma. Meie siis istusime seal, ei teadnuki täpselt, kuidas olla või mida teha. Sel hetkel tuli kõrvaltoast meie juurde direktor Otto Amer, istus meie juurde ning hakkas uurima, kuidas meil läheb ja kas oleme kommi ka juba saanud. Peab tunnistama, et olime alguses päris ehmunud, et päris kooli päris direktor meiega niiviisi jutustab. Kamba peale saime aga mõne sõna ikka vastuseks öeldud ka. Otto Amer jagas lahkelt õpetusi, et laulma peab julgelt ja mõistatused olgu krutskiga. Uuris, kuidas meil koolis läheb ja kas õpime ikka hoolega.
Kui vestlusega ühel pool ja kommid ka kotis, asusime koduteele. Järgmistel päevadel oli igati uhke tunne teistele rääkida, kuidas me direktori juures käisime ja temaga juttu ajasime.
