Marin Naar (õpilasena Meos)
Arvan, et võin klassi eest ikkagi mälestusena esile tuua Vainupead, kus meie klassil oli õnn käia mitmeid kordi nii algklassides, põhikoolis kui ka 12. klassi lõpupidu sai seal peetud. Sel kohal on oma hingamine iga sealkäinud klassi kohta ning ta hoiab sealseid mälestusi kenasti saladuses ning taas tagasi minnes avab need tükk-tüki haaval.
Samuti on meenutamist väärt ikkagi see maja, klassid, koridorid, spordisaal ja aula. Inimesed muutuvad ja õpetajad vahetuvad, kuid astudes oma vanasse matemaatikaklassi või spordisaali, astud justkui tagasi sinna aega, mil käisime ise koolis.
Kehaline kasvatus Kadrina Keskkoolis on olnud alati mitmekesine ja siiani ma imestan, kuidas me seda kõike suutsime. Talvised suusamaratonid Neerutis ning lauluväljaku ühised stardid, “kerged soojendusjooksud” ümber Undla mõisa, Cooperi test kevadel. Rutt, Jaan ja Janika – kes neid ei teaks!
Kindlasti meenutamist väärt on “tibu” buss.
Täpselt ei mäletagi, mis klassis me olime, kuid ekskursioonile me temaga läksime, vana ja soliidne, mõneti ka tolleaegne piinlikku kollast värvi “tibu” buss. Klassijuhatajaks oli Merike Sikk ja käisime kuskil klaasikojas. Sel hommikul ei teadnud, millise transpordiga minek on, kuid kui ta veeres koolimaja ette, oli juba teada, et tuleb põnev päev! Buss pidi “puhkust” võtma teel mitmeid kordi ning päeva lõpuks toimus bussis üks vinge häppening laulu, tantsu ja räpiga.
“Kadrina, Kadrina – siin me elame!
Kadrina, Kadrina – siin ma räpin veel!”
Eks igal vilistlasel on erinevad tunded seoses Kadrina Keskkooliga, mõned soojemad ja mõned mitte, kuid kokkuvõttes on vast ikka pigem suur rõõm kokku saada ja mälestusi meenutada!
