Jürgen Lankei
Meie klassi lõpetamisest ei ole möödas väga palju aega, kuid kõik, mis juhtus nende kaheteistkümne aasta jooksul, ei unune. Peab tõdema, et meie kooliajale jättis pitseri koroonaviirus, mis tol hetkel maailmas möllas, ning seetõttu veetsime kaks õppeaastat keskkoolist peamiselt Zoomis.
Esimesse klassi läksin 2009. aastal ja minu klassijuhatajaks sai Piret Särg. Enamiku klassikaaslastega käisin koos lasteaias, seega väga palju uusi tutvusi ees ei oodanud.
Ma ei mäleta väga palju esimesest koolipäevast, kuid koolimajja sisse astudes tundus see kõik, mis mu ümber toimus, nii suur ja võimas. Mäletan eredalt seda, kui kõndisime koos abiturientidega aulasse ja kõik plaksutasid, inimesi oli nii palju. Siis läksime klassidesse ja saime kollased kohvrid, kust leidsime oma töövihikud ja õpikud, aabitsa olime saanud aktusel.
Esimesele kolmele algklassi aastale pani punkti ekskursioon Nõiariiki, kus veetsime terve öö. Meievanustele poistele jäidki vist eriti eredalt meelde need ööettevõtmised, ka klassiöö koolimajas. Ainuüksi see mõte, et koolis saab olla ka öösel, tekitas suurt elevust ja eks me siis võtsime ka viimast tühja ja pimeda koolimaja kõikvõimalikes soppides ringi joostes.
Teine kooliaste, esimene päev 4.b klassis, klassijuhatajaks õpetaja Karl Meos. Selle päeva ametliku osa läbi saades saime mängida tööõpetuse klassis, mis oli nüüd meie koduklassiks, autoga, mille õpetaja Meos oli ise ehitanud ja mida sai lülitist tööle panna, vot see oli tõeline elamus.
Eks siis hakkaski alguses ilmatuma pikana tunduv põhikooli rännak pihta. Mäletan, oli tükk tegemist, et leida üles klass, kus mingi järjekordne tund hakkas.
Meenutades selle aja kehalise kasvatuse tunde, tulevad meelde just rasket eneseületamist nõudvad katsumused. Näiteks siis, kui ilmad veel väga külmad ei olnud, saatis kehalise kasvatuse õpetaja poisid kergliiklusteele jooksma. Alguses pidime seda tegema kuni Hulja surnuaiani, siis juba Lante bussipeatuseni. Kui aus olla, siis oli see hirmus raske ja ega eriti ei viitsinud ka. Esimesed korrad jooksime terve teekonna ära, tahtsime või mitte, aga edaspidi hakkasime mõtlema juba plaani, kuidas saaks viilida. Niisama lihtne see viilimine ei olnud, kuna tuli arvesse võtta fakti, et õpetaja võib paluda tõestust sellest, kas jooksid ikka teekonna lõpuni. Ratast ka ei saanud võtta, sest õpetaja saatis meid jooksma õuest, mitte seest, ja nii me oleksime vahele jäänud. Eks siis kombineerisime, kuidas saime, kehalise koormuse saime igatahes nii või naa kätte.
Ka ujulasse oli lõpmata pikk tee, eriti talvel. Sinna sai küll rattaga mindud. Ema ikka korrutas, kui ujulas tund oli, et ära ratast võta. Mulle mõjus see miskipärast vastupidiselt ja nii oligi, et – mõeldud, tehtud – keldrisse ratta järele ja sõit kooli ning ujulasse võis alata.
Põhikoolis tuli palju uusi tunde ja uusi õpetajaid. Peatuksin pikemalt sellisel nähtusel nagu oli vene keel tund. A ja B klassis tehti grupid, ühe grupi õpetajaks sai Liina Uusküla ja teise grupi õpetajaks Eerika Saaren. Mina sattusin õpetaja Saareni gruppi. Täiesti uus õppeaine tähendas seda, et me tegelikult ei teadnud, kuidas see õppimine olema hakkab, seni olime kuulnud ainult kõlakaid ja jutte. Kohe kui karussell käima lükati sai selgeks, et lihtsalt ei tule siin küll midagi. Ja nii ta ka oli. Selles tunnis ei saanud ilma käänete tabelita. Võiks isegi öelda, et see paber oli hädavajalik. Kirjalike tööde puhul ei osanud kunagi aimata, kui raske see töö tulla võib. Oli juhus, kus üks meie seast tegi terve kontrolltöö vales käändes. Selles aines pidi pähe õppima tekste, luuletusi ja dialooge. Ma ei taha siin üldistada, aga tagasi mõeldes enda pinginaabritele selles tunnis, siis ükskõik kui palju nad teksti ka ei õppinud, vastamise ajaks oli kõik ikka meelest läinud. Ei tea, mis juhtus, aga sageli, kui oli aeg vastata, valitses ka minu peas tühjus.
Põhikoolis me väga ringi ei ekskurseerinud, kuid siiski jõudsime kaheksanda klassi kevadel ära käia Rootsis. Põhikool lõppes eksamite ja lõpuaktusega. Üks etapp sai justkui läbi, aga kindel plaan oli jätkata Kadrina Keskkoolis ja seda ma tegingi.
Gümnaasiumit meile lihtsaks ei tehtud. Ainult ühe aasta saime sügisest kevadeni koolis käia. Selle aasta sisse jäid HUSO suuna õppekäigud mõisatesse, Kurgjale, Pärnusse ja Harale, mis olid õpetajate Liivi Heinla ja Hegi Soosaare poolt väga hästi organiseeritud, huvitavad ja jäid värvikalt meelde. Kümnendast klassist jäi meelde veel meie koolis viimast aastat matemaatikat andnud legendaarne õpetaja Eda Sakk. Kui keegi klassis ütles, et tema ei oska, siis õpetaja Sakk ütles alati: “Ei ütle, et ei oska, mõtlen.”
Mainimata ei saa jätta ka rebaste ristimist, kus saime teada, kuidas maitseb leib wasabi-pudruga. Üheteistkümnendas klassis väga palju meil koolis käia ei lastud, kuid jõudsime meiegi uued 10. klassi õpilased ära ristida. Märtsis tuli üleriigiline isolatsioon ja pidime hakkama saama uue olukorraga, mis pani meid kõiki omamoodi proovile.
Kaheteistkümnenda klassi alguses ei olnud meil muusikaõpetajat, kuid olime juba kuulnud jutte, et võimalikuks uueks õpetajaks võib osutuda Mihkel Mattisen. Ega me seda lõpuni ei uskunud, aga kui eelpool nimetatud härra klassi uksest sisse astus, siis selgus, et kuulujuttudel oli olnud alust.
Siis ei olnud enam kaugel viimane koolikell, mis tuli kiiremini kui oskasime oodata. Ja jälle oli võimalus võtta keldrist kohver, mida kattis kaheteistaastane tolmukiht. Koolijütsi tunne oli küll ja kõik olid riietunud täpselt nii, nagu üks koolijüts esimeses klassis riides võiks käia. Samal ajal oli natuke kurb mõelda, et kas nüüd siis ongi päriselt kõik. Tegelikult nii see oligi ja kooliaeg Kadrinas hakkaski otsa saama. Oli aeg ületada viimased neli tõket. Meeles on, et matemaatika eksami päeval õnnistati meid väga sooja ilmaga ja seetõttu võimlas eksamit kirjutades õnneks külm ei hakanud.
Nii me siis kulgesime kuni lõpetamiseni. Enne lõpetamist tehti klassipulm, millest küll mina kahjuks osa ei saanud võtta, kuid piltide põhjal julgen väita, et neil oli väga vinge ja meeldejääv pidu.
Ja siis oli käes see päev, kus anti kätte paber, mis tõendas, et me ei käinud koolis lihtsalt moepärast, vaid ikka selleks, et targemate ja tublimatena edasi pürgida.
Kindlasti ei olnud meie klassijuhatajatel meiega lihtne, aga usun, et ega neil igav ka ei hakanud. Suur kraaps ja kummardus tuleb teha kõigile õpetajatele, kooli personalile ning vanematele, kes meid sellel teel nõu ja jõuga abistasid.
