Marko Rauman
Paratamatult tulevad koos omandatud haridusega koolist kaasa ka mälestused. Nii head kui ka just mitte kõige paremad, kuid ka nendest on kasu, sest need annavad juurde vaid kogemust, mis aitab omakorda elus hakkama saada.
Meie, 62. lend lõpetasime 20. juunil 2022. Täpselt 30 aastat pärast rahareformi. Meie kooliaja algul oli veel käibel kullakallis Eesti kroon, mille eest sai puhvetist osta head ja paremat. Tol ajal oli sööklas ka televiisor, mis ära kaotati. Arvatavasti just seetõttu, et õpilased istusid liiga kaua sööklas. Mäletan hästi, et üks endine koolikaaslane rääkis, et tema ema annab talle iga päev 25 krooni kooli kaasa. Kui ma seda kuulsin, siis olin ma hämmastunud. Ma ikka mõtlesin, et mis tööd tema vanemad küll teevad, et tal iga päev nii suur summa kaasas on. Tänapäeval ei saa selle raha eest enam väga midagi. Sel ajal korraldati rahvamajas veel kinoõhtuid ning kinopilet maksis samuti 25 krooni.
Ilusad mälestused meenuvad eriti kooli viimase osaga – aulakompleksiga. Veel enne kooliaja algust ja ka kooliaja algul pidas üks klassivend videosaalis oma sünnipäevi. Peod olid seal väga meeleolukad ning meeldejäävad. Enne 1. klassi ei olnud ma kunagi varem ülejäänud korpuses käinud. Lasteaia ajal käisin küll nullklassis, kuid sinna ma ei jõudnud. Aulakompleks renoveeriti ning varasemast videosaalist sai noortekeskus. Hiljem toimus sealses osas erinevaid üritusi, peamiselt klassiõhtuid, kuid ka sünnipäevi. Tagantjärele mõeldes ei ole tegelikult vahet, kas üritus toimus enne või pärast remonti. Ilusad mälestused on nii videosaali kui ka noortekeskuse ajast.
Meie koolitee Kadrinas algas 1. septembril 2010. Saime kätte oma aabitsad ning kollased kohvrid. Mõlemad on mul tänaseni alles. Kui ma esimeses klassis käisin, siis olin pidevalt arvamusel, et järgmisesse klassi ma ei jõuagi. Ma ei oska öelda, miks ma nii arvasin, aga üks aasta tundus tol hetkel väga pikk olema. Enne teise õppeaasta lõppu vahetasin ma klassi ning läksin C-klassist B-klassi. Pärast 3. klassi tasemetöid jõudsin ma viimaks A-klassi. Pärast koolipäeva lõppu ei läinud suurem osa klassist otse koju. Kooli kõrval asus mänguväljak, kus mängisime pidevalt pimesikku. Meie kolmanda õppeaasta lõpust mäletan ma ekskursiooni Palmse mõisa. Härrastemaja saalis astus osa meie klassist üles lauluga. Mäletan, et tundsin seal end kuidagi eraldatuna. Klassikaaslaste asemel rääkisin seal juttu õppealajuhataja Vaikmaaga.
2017. aasta sügisel toimus koolis ajarännak 1939. aastasse. Olin juba siis suur ajaloohuviline ning mõtlesin pikalt, mida sel päeval koolis kanda. Samal aastal toimus ka kooli 115. aastapäev ning aulas korraldati õpilaskonverents. Ka 2021. aastal toimus koolis ajarännak ning siis rändasime ajas tagasi aastasse 1991.
2018. aasta lõpetasime reisiga Leetu. Külastasime Palangat, Klaipedat ning Nida poolsaart. Ööbisime Palangas ühes hostelis ning käisin endise klassivennaga alumisel korrusel koos teistega kaarte mängimas. Sinna minekul jäi ette paralleelklassijuhataja, kes koputas eesolevale uksele, sest ukse tagant kostus müra. Enne lahkumist ütles hosteli esindaja, et pole ammu kuulnud, et õpilased nii vaikselt oleksid siin olnud. See tuli meile suure üllatusena.
Üks mu senise elu parimaid aastaid oli 2019. Jaanuari lõpus sõitsime Saksamaale Heikendorfi ning külastasime ka Lübeckit ning Hamburgi. Reis oli väga meeleolukas ning meeles on selliseid detaile, millest eriti rääkida ei tahaks. Kui siis ainult asjaosalistega ise. Kümnenda klassi algul külastasid saksa õpilased meie kooli. Mõnega neist suhtlen ma tänaseni. Keskkoolis ühendati kolm varasemat klassi üheks. Esimene klassikaaslane lahkus omal soovil juba esimese kuu lõpus. Kuna varasemast C-klassist tuli vaid üks õpilane edasi keskkooli, siis võib öelda, et tegelikult moodustati meie klass kahest klassist. Kui varem tundus keskkoolis, et klass pole ühtne, siis 12. klassi sügisel pidas üks klassivendadest oma sünnipäeva. Ta kutsus kohale terve klassi, kuid kohale tulid vaid pooled. Pooled varasemast A-klassist ja pooled varasemast B-klassist. Midagi oli selle õhtu juures erilist, sest saime väga hästi läbi ning kahjuks pole ükski järgnev koosviibimine nii positiivne olnud. Kuu enne lõpetamist korraldasime klassipulma. Mina organiseerisin tseremoonia toimumispaiga, milleks sai Sagadi mõisa park. Pulm jätkus kooli puhkebaasis Vainupeal, kus veetsime toredalt aega. Üks klassivendadest organiseeris mängud ja tegi seda väga suurelt. Tal tekkis veel üks idee ning ta tegi ka võrkpalli võrgu. Viimase klassipulma õhtu veetsime klassiga Vainupea rannas.
Tänan meie lennu poolt kõiki õpetajaid, direktorit ning ülejäänud kooli personali. Tänan ka vanemaid, vanavanemaid ning õdesid ja vendi. Loomulikult peame meeles ka neid, keda meie hulgas enam pole.
